Pärmseen ehk PS-sündroom ehk kandidoos. (Yeast; Candida Albicans)
Pärmseene sündroom avastati 60-ndatel aastatel USA-s ja sellest ajast seda aeg-ajalt ka diagnoositakse, aga tegelikkuses tegeldakse selle probleemiga siiani vähe, sest pärmseene diagnoosimine on laboratoorselt problemaatiline – väljaheide peaks laborisse jõudma õige tulemuse saamiseks tunni jooksul. Kuid pärmseene probleem on tänapäeval väga laiaulatuslik ning levinud.
Peensoole harude ehk hattude küljes elab inimese eluks ja seedimiseks vajalik mikrofloora. Seal on nii piimhappebakterid, coli- ja cocktüübilised bakterid (liha mädandamiseks), soolekepikesed ja paljud teised bakterid. Lisaks neile kuulub meie peensoole normaalsesse mikrofloorasse ka pärmseen. Tervel inimesel on soolestiku mikrofloorast umbes 20% pärmseent. See on õrn tasakaal, sest kui pärmseen hakkab hõlmama suuremat või väiksemat osa , siis on see mõlematpidi halb.
Kui pärmseent on vähem, oleme me rohkem haavatavad viiruste poolt. Ka kõikvõimalikud kiirgused, elektromagnetväljad, teevad siis rohkem liiga. Pärmseen nimelt „sööb ära” organismi sattunud raskemetallid ning neutraliseerib kiirguse mõju. Pärmseene vähesus on enamasti tajutav kõhulahtisusena, mille puhul väljaheide on eriti happeline ja vahutav. Iseloomulik on ka see, et kõhulahtisus ei allu mitte mingisugusele ravile, kuid andes Enterol-i, mis on pärmseene preparaat, saab kõhu korda loetud tundidega.
Kui aga pärmseent on liiga palju, mida juhtub palju sagedamini, on kaebusi rohkem. Näiteks sagedaseks probleemiks, mida osatakse ka pärmseenega seostada, on soor suus, aga ka kõrvas või tupes. Pärmseen annab tegelikult palju laiema spektriga kaebusi. Oluline on teada, et kui pärmseent ei ravita, siis haigus süveneb - füüsiliselt kuni muutusteni maksas ja psüühiliselt kroonilise väsimuse, mäluprobleemide ja sügava depressioonini.

Pärmseene vohamise korral hakkab peensooles olev pärmseen toituma peremeesorganismist. Peensoole normaalne pinnalaotus on jalgpalliväljaku suurune, kui aga pärmseen vohab, sööb ta ära mingi osa peensoole soolehattudest (sellised narmakesed) ja järele jääb suur veritsev osa. Seega kaotame me osa soolestiku pindalast ja ka osa toitainete imendumise võimest. Heal juhul hatukesed taastuvad, kuid pikemaajalisel pärmseene vohamisel kahjustused armistuvad. Armkude pole aga elastne ja loob seega soodumuse sooleummistuseks ehk soolesulguseks.
Ka hakkab pärmseen vohamise korral endale süüa nõudma. Ja enda toitmiseks paneb ta meid talle sobivat toitu sööma - lausa õgima! Magusat kraami, saiakesi, igasugu valgest nisujahust tooteid, alkoholi - ühesõnaga kõike (pärmseene jaoks) head ja paremat. Peremehe osaks jääb pidev magusaisu. Ja mida rohkem seda süüa, seda uimasemaks muutub enesetunne. Hetkel kui kommikarbist viimase maiuspala suhu pistetakse on enesetunne jube hea, aga läheb mööda vaid natuke aega, kui pea muutub uimaseks ning väsimus võtab võimust. Miks? Sest pärmseen sai oma toidu (suhkur, valge jahu, tärklis, kääritatud asjad, lõpuni küpsetamata leivatooted) kätte. Aga pärmseen on ka elav organism. Oma ainevahetuse ja paljunemisvajadusega. Ning selle paljunemise ning ainevahetuse käigus eraldab ta organismi toksiine - üle 80 erineva toksiini, millest kõige mürgisemad on metüülalkohol ehk puupiiritus, mis omakorda põhjustab maksatsirroosi ning suuremas koguses ka pimedaks jäämist, ja kõhtu puhitav gaas, mis väljendub halvalõhnaliste fekaalide ja peeruna. Siinkohal ei tasu unustada, et need on vaid kaks 80-st toksiinist, mis on põhimõtteliselt kõik kesknärvisüsteemi mürgid.

Siit saavadki alguse hädad, mille seostest paljude teiste haigustega te siiamaani isegi õudusunenägusid pole näha osanud.

* Pikaajaline pärmseene infektsioon võib esile kutsuda näiteks maksatsirroosi. Igatpidi ontlikul ja kenal koduperenaisel, kes kunagi ei tarvita alkoholi, avastatakse ühel hetkel maksatsirroos. Kuidas ? Kust? Põhjuseks võib olla aga aastaid kestnud pärmseen, sest päevast päeva perekonnale ja sõbrannadele hõrke küpsetisi pakkudes on ju kerge pärmseene lemmiktoidusega märkamatult liialdada,
* Silmade probleemid (lühinägelikkus, silmade väsimine jne) - puupiiritus mõjub kõige esimesena meie nägemiskeskusele. Puupiirituse mürgituse tagajärjel võib isegi pimedaks jääda.
* Juhul kui emakas on spiraal, siis võib seen valida endale väljalöömise kohaks vabalt naise suguelundid. Põhjustades muuhulgas ka viljatust. Mil moel? Pärmseene mõjul muutub tupefloora seemnerakkude jaoks nii tapvaks, et nad lihtsalt ei suuda eesmärgini trügida ja hukkuvad. Seen ise teeb seemnerakkude hulgas tapatöö, lisaks tupesisese mikrofloora muutustest tulenevad haavandid, infektsioonid …
* Ka imikud ei jää pärmseenest puutumatuks. Kusjuures vastsündinul areneb seeninfektsioon välja juba emaihus. Platsenta kaudu. Kui ema maks on raseduse ajal olnud võimetu kõiki organismi mürkaineid kahjutuks tegema, siis satuvad viimased platsenta kaudu ka loote vereringesse. Viimase maks ei ole aga veel nii arenenud, et rakumürkidega tegeleda. Näiteks viitab mõnede vastsündinute kollakas nahatoon, et ema on raseduse ajal põdenud raskekujulist pärmseenesündroomi. Ka soor lapse suus on sulaselge pärmseeneinfektsioon.

Tänu pärmseene vohamisele ja elutegevusest tekkivatele toksiinidele tekivad pärmseene sündroomi sümptomid: alguses tugev väsimus, tööjõu langus, keskendumisprobleemid, mälu nõrkus ning seedimise häired nagu gaasid, kõhukinnisus jne. Seda nimetatakse primaarseks pärmseene sündroomiks. Selline olukord tekib kõige sagedamini peale antibiootikumide kasutamist (!), mida tarvitatakse tänapäeval liiga kergekäeliselt. Kuna antibiootikumid tapavad peale haigustekitajatest bakterite (kuskil kehas) ka soolestiku head bakterid ja esimeses järjekorras just piimhappebakterid, siis tekib nii cockidel, colidel kui ka pärmseenel võimalus pidurdamatult paljuneda, sest neile tavalised antibiootikumid ei mõju. Pärmseenele mõjuvad ainult väga kanged ja spetsiifilised antibiootikumid ja üldjuhul arstid neid enne analüüside tegemist välja ei kirjuta, kuna nende kõrvaltoimed on organismile väga koormavad ning ohtlikud. Seega tekib olukord, kus peensoole mikrofloorast on piimhappebakterid kadunud ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sinna asemel vastupidav pärmseen. Piimhappebakterite ülesandeks ongi hoida meie soolestikus mikrofloora tasakaalus, et halvad bakterid ei mahuks vohama. Seetõttu soovitataksegi tänapäeval enamike arstide poolt peale antibiootikumide kuuri läbitegemist hakata kohe piimhappebaktereid võtma.
Kui pärmseent kontrolli alla ei saada, siis tekivad mõne aja pärast (6-12 kuu jooksul) organismis suuremad muutused (sekundaarne pärmseene sündroom), mis võivad avalduda juba haigustena: nt allergilised reaktsioonid, elundite probleemid (nt muutused maksas), masendus, depressioon.

edasi ...