Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto kutsub inimesi üles vaimseks roheliseks revolutsiooniks ning peab ainuõigeks majandusmudeliks ökosotsiaalset turumajandust.

Kolmanda aastatuhande algul oleme inimkonna ajaloo suurima pöörde – ROHELISE REVOLUTSIOONI künnisel. Aeg on ka Eestis veenvalt tõestanud, et liberaalne turumajandus suhtelise vaesuse ja madala hingeharituse olukorras ei ole ei säästlik ega jätkusuutlik, vaid pillavale, raiskavale ületarbimisele orienteeritud ning ahnitsev ja egotsentriline kapitalism. See on Ameerika tee, järjest enam hävingu ja surma tee, loodusvarade riisumise eesmärgil teiste rahvaste majanduse ja kultuuri barbaarse hävitamise tee, mis on vallandanud plahvatusliku terrorismilaine – meeleheites rahvaste vastuhaku kahvanäoliste keskkonnavaenulikule elulaadile, kus kõik on muudetud kaubaks, kus miski pole püha peale RAHA.

VAIM on jäänud vaeslapseossa apla materialiseerumisega võrreldes; majanduskasv, eriti materiaalse rikkuse kasv on lämmatamas vaimset rikkust, massikultuur –süvakultuuri. Fr. Nansen on selle kohta juba oma kuulsas Šoti ülikooli aurektori kõnes 1926. aastal targalt öelnud: “Mis kasu on galopeerimisest, kui ratsutatakse vales suunas.”

Elame erakordsel ajal. Kasvav elutempo, üha kiirenev areng on viinud ühe inimea vältel korduvalt sedavõrd pöördelistele muutustele, et inimvaim ei suuda jätkusuutlikult kohaneda ja langeb üha sagedamini negatiivsesse stressi, depressiooni ja väliste tingimuste halvenedes haigestub. Peapõhjus on taluvuse piire ületav vaimse keskkonna reostus, mida keskkonnaministeerium ei loe oma ainevaldkonda kuuluvaks, jättes selle tervenisti tervishoiuasutuste vastutada. Stressi vastu otsitakse abi alkoholist jt mõnuainetest, mille kasutamise poolest oleme jõudnud maailmas esimeste hulka. Rahva geneetilise fondi massilise reostuse oht on varjatud enesetaputerrorismi ehk enesegenotsiidi kaudu väljasuremise kannatuste rada. Liberaalide juhtpoliitikud aga jutlustavad üldise heaolu seninägematust kasvust. Rooma Klubi teavitas juba 1970ndate algul vaimuhaiguste plahvatuslikku kasvu just heaolumaades, kus iga teine-kolmas inimene vajab stressi maandamiseks välist abi.

Entsüklopeediakirjastus on välja andnud Franz Josef Radermacheri raamatu “Tasakaal või häving. ökosotsiaalne turumajandus kui jätkusuutliku arengu võti“. See omalaadne keskkonnaõpik väärib tähelepanelikku lugemist ja suuremas kirjas ja formaadis massi-tiraažis kordustrükki.

Eesti viimase 15 aasta keskkonnastrateegiaga seoses peab kahjuks tõdema, et siiamaani on erakonnad võimu juurde saades asunud rahva teenimise asemel raha teenima. Peab tõdema, et ka praegune koalitsioonivalitsus ei taha ega suuda hakata ellu viima ÖKOSOTSIAALSET TURUMAJANDUST. Kõik jutud säästlikkusest ning jätkusuutlikkusest on valitsuse tasemel nagu tühja tünni kõmin. Kas on poliitilist jõudu, kes sooviks ja suudaks ökosotsiaalset turumajandust ellu viia? Selle üle tasuks meil kõigil tõsiselt mõelda. On küll hakatud rääkima rohelisest erakonnast kui hädavajalikust poliitilisest vastukaalust õhtumaa ületarbimisele orienteeritud elulaadile. Aga kas ainult ühest erakonnast piisab? Maailma võib ehk päästa ainult see, kui kõik erakonnad asuksid ellu viima ROHELISELE VAIMSUSELE TUGINEVAT ROHELIST POLIITIKAT.

Jaan Kaplinski (2000) kirjutab: „Olla eurooplased, SAADA INDIAANLASTEKS“.

Et muutuda taas looduslähedaseks, ahistavale reklaamile, moetrendidele jm ajalikule allumatuks, lähtudes kodukandi omanäolisust ja minevikku väärtustavast talupojatarkusest; teiseks, klassikalisi keskkonnatõdesid austavaks, Albert Schweitzeri AUKARTUST ELU EES, Vladimir Vernadski esiletõstetud ELUSAINE ERAKORDSUST tegudes tunnustavaks ja inimtekkelist NOOSFÄÄRI ehk VAIMSET KESKKONDA hoolivalt kujundavaks, kus tunded on sageli targemad kui tavamõtlemine, sest vajame ju kõigepealt hingerahu ja tasakaalu nii eneses kui enda ümber.

Moraalse maailma rohelised mõisted on ÕIGLUS ja HOOLIVUS – üks kolmest alussambast VABADUSE ja ÕIGUSE (seadustele toetumise) kõrval, millele rajati 1918. aastal Eesti põhiseadus. Seadusi saab sõnastada nii, et neid hea tasu eest teiste keeruliselt sõnastatud seaduste abil eirata. On tekkinud süsteem, mida presidendi teadusnõukogu on tabavalt nimetanud seaduslikuks, see tähendab seadustega kaitstud korruptsiooniks, kus üldkehtivaid eetikareegleid avalikult eiratakse, aga formaal-juriidiliselt on kõik korras (JOKK). Meil ei järgita isegi elementaarseid konstitutsioonilisi inimõigusi, näiteks õigust ELADA PUHTAS JA TURVALISES KESKKONNAS. Kõik senised koalitsioonivalitsused on olnud võimetud nõudma seaduskuulekust suuromanikelt, näiteks vedelkütuse transiidiga tegelevatelt firmadelt või ehitusfirmadelt, sest moraali kujundab eetikavaenulik ultraliberaalne mõtteviis: kiirelt kättevõidetud vabadusi saab äri ajades ja “seadusi järgides“ ka kontrollimatult kuritarvitada, kui kontroll on äraostetav...

Kriitilisi mõtteid võib esitada eriti seoses linnaplaneerimisega. Lähtuda võiks seejuures eesti rahva vaimsuse ühest olulisest väljendusest – kodutunnetusest, mis viib meid, juurte poolest mere- ja metsaäärerahvast, keskkonnakujundusliku põhijärelduseni: vajame enam loodust kultuurikeskkonda, samas ka enam kultuuri looduskeskkonda.

Elukeskkonnana saab linna käsitleda ainult koos ümbritseva maaga. Maalähedus linnas on kogu maailmas aasta-aastalt kasvav püsiväärtus. Järjest enam peavad paika väljendused: suured sotsiaalsed hädad sünnivad suurlinnades, kantpead kasvavad kandilises ruumis. Elanike arvult miljonilinnast veel kaugel, trügib Tallinn üleilmastumisele kaasnevate hädadega vägisi suurlinnade sekka. Ka linnaehituses algas kinnisvaraarendus, ohtlikud veod jm “eesti moodi“. Lääne pool ja Soomes oleks see meie moodi võimatu. Linnade varustamine puhta joogiveega on lähiaastail paisumas järjekordseks üleilmseks mureks. Väga rasked on ka maakasutuse planeerimise vigade tagajärjed. Ka korralikult ehitatud ilus hoone vales kohas on EHITUSREOSTUS, mis jääb elukeskkonda häirima inimelu mastaabis igaveseks. Just ehitusreostus, vaba ja veel looduslähedases seisundis linnaruumi ohjeldamatu täisehitamine looduskeskkonna ja miljööväärtusliku kultuurikeskkonna arvel on linnaehituses plahvatuslikult üle taluvuse piiride paisunud kahjuks ka Eestis. Rohelise mõtteviisiga inimene on ammu tõdenud, et pole alust tõsiselt võtta Tallinna arengukavasid või -programme senikaua, kuni linna kohal püsib ohtlikest raudteevedudest tingitud hävinguoht. Erilist hämmastust äratab selle juures Vabariigi Valitsuse täielik, võiks öelda isegi et kuritegelik tahtmatus sedavõrd olulises küsimuses otsustavalt tegutseda.

Tallinnas, peatselt EUROOPA ROHELISES PEALINNAS, peaksid Eesti maa ja riigi oluline eripära, looduslik ja kultuuriline ainulaadsus, olema selgelt tajutavad. Neid peaks tunnetama mitte üksnes muuseume külastav turist, vaid ka iga päev tööle ruttav linnaelanik, mujalt tulnud tavakodanik või juhukülastaja. Kordumatu eripära annavad linnale enamasti looduskaunile kõrgendikule ehitatud kindlustused (Ateenas Akropol, Tallinnas Toompea), mis hilisemas arengus on tavaliselt kujunenud linnasüdameks. Tallinna muudab kahtlemata eripäraseks ka rahvuskivina tunnustatud PAEKIVI, mida näeb nii looduses (eeskätt paekallas) kui ka läbi aegade püstitatud ehitistes, eriti vanalinnas. MAASTIKULISELT asub Tallinn oma ajaloolistes piirides avaras ja looduskaunis klindilahes, kus idas – Lasnamäel ja Maarjamäel – ning läänes – Harkus ja Tiskrel – pärjab linnaruumi enam kui 30 m suhtelise kõrgusega paekallas. Lõunas – Ülemiste, Männiku ja Nõmme piirkonnas – on pankrannik küll maetud jääajajärgse Läänemere luiteliivade alla, ent järsem või laugem astang reljeefis on selgelt tunnetatav. PAEKALLAS peaks kujundama linnapilti senisest palju suuremal määral, tuues esile ja rõhutades looduskeskkonna ainulaadsust. Kõik olemasolevad looduslikud PAEPALJANDID tuleks muuta nähtavaks ja vaatlustele enam avatuks, soodsates paikades pinnase eemaldamisega ka uusi paljandeid tekitades ning kihtide eripära esile tõstes.

Maarjamäe klindipealne on Balti klindi ainuke enam-vähem looduslikus seisundis säilinud osa linna piirides. Samas on Lasnamäe Põhjamurd Suhkrumäe üleskäigu naabruses aastasadu olnud Tallinna ehituskivi allikas, eriti keskajal. Igal kihil on selles looduslikus paeraamatus oma nimi ja kasutusvaldkond, mis väärib püsiekspositsiooni just paekaldal. Geoloogiliste kommentaaridega varustatult võiks sellest läbilõikest kujuneda juba ammu oodatud paekalda välimuuseum, mis KUMU suurejoonelises, Eestis ainulaadselt värskeseinalises süvises suurte lisakulude ja tähtaja pikenemise kartuses realiseerimata jäi.

edasi ...