Müüt valgust

Meile on sisendatud, et liha tarvitamine on tervisele hädavajalik. See on ka üks peamisi põhjusi, miks inimesed võitlevad taimetoitluse vastu - hirm esile kutsuda organismis valgudefitsiiti. 50-tel aastatel liigitasid teadlased lihavalgud „esimese klassi“ valkudeks ja taimsed valgud „teise klassi“ valkudeks. Kuid see arvamus on täielikult ümber lükatud, kuna uuringud näitasid, et taimsed valgud on sama efektiivsed ja toitvad nagu lihavalgudki. Valgu sisaldus taimsetes toiduainetes kõigub 8-12% toiduteraviljades kuni 40% sojaubades, mida on kaks korda rohkem kui lihas. (Isegi biifsteegi rasvatu osa sisaldab 20% omanduvast valgust). Paljud pähklid, seemned ja kaunviljad sisaldavad 30% valku. Valgud, mis on meile hädavajalikud, koosnevad kaheksast „peamisest“ aminohappest. Liha toiteväärtust ülistatakse nii tihti seepärast, et selles sisalduvad kõik need 8 aminohapet. Need 8 aminohapet on: letsiin, isoletsiin, valiin, lisiin, tripofaan, treoniin, metioniin, fenilalaniin. Kõik nad peavad sisenema vastavates proportsioonides tasakaalustatus toiduportsionitega. Liha ei sisalda mingisuguseid aminohappeid peale nende, mida loomad on saanud taimedest- ja ka inimene võib neid saada otse taimedest. Peale selle, taimne toit omab veel ühte tähtsat eelist: koos aminohapetega saate te aineid, mis on vajalikud kõige täielikumaks valkude omandamiseks: süsivesikud, vitamiinid, mikroelemendid, hormoonid, klorofüll jne. Niisiis liha pole ainus toiduaine, mis sisaldab täielikku vajalike aminohapete komplekti – sojaoad ja piim, näiteks, sisaldavad samuti kõiki neid aineid, kõiki meile vajalikke aminohappeid parimas proportsioonis. Lisaks veel tatar, kanepiseemned, quinoa, amaranth, spirulina. Võib-olla veel rahustavam on see fakt, et meile vajalikke valke saab lihtsalt, kombineerides kahte taimset toiduainet (näiteks selliseid nagu riis ja kaunviljalised), kusjuures see rahuldab täielikult kõige kõrgema kvaliteedi valkude vajadust. Vaesed inimesed terves maailmas teevad seda kogu aeg; nad segavad riisi tofuga ja ubadega (nagu Hiinas või Indias), või maisi ubadega (nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas) jne. 1972. aastal doktor Frederic Star Harvardi ülikoolist võttis ette suurejoonelised taimetoitlaste uuringud, ta uuris täiskasvanud mehi ja naisi, rasedaid naisi ja samuti neide ja noormehi. Ta avastas, et kõikide uuritavate grupid said enam kui topelt vajaliku valgukoguse. 1954. aastal viisid Harvardis teadlased läbi detailse uuringu ja leidsid, et erinevad juurviljad, teraviljad ja piimatooted, tarvitatud mistahes kombinatsioonis, rahuldavad kõikide hädavajalike valkude vajadust; võimatu oli avastada valkude puudujääki üheski kasutatud kombinatsioonis. Teadlased jõudsid järeldusele, et on väga raske koostada taimetoidu lõuna nii, et see ei sisaldaks endas kõiki vajalikke valke. Lehtedest me loeme tihti kurnatud inimestest, kes nälgivad ja surevad valgu puuduse tõttu, ja me süüdistame selles taimetoitlust. Kuid teadlased avastasid, et need inimesed jäävad nõrgaks mitte seepärast, et nad ei söö liha, vaid seepärast, et nad ei saa vajalikku toitu. Dieet, mis koosneb ainult riisist, (muide mida ka sageli ei jätku) või ainult kartulist, tõesti kurnab ja viib enneaegse surmani. Vastupidi seal, kus taimetoitlased saavad koguse ja mitmekülgsuse poolest piisavat taimset toitu, mis koosneb erinevatest juurviljadest, teraviljast ja kaunviljast, me kohtame tugevaid, terveid ja edukaid inimesi. Mis puutub valkudesse, siis väidab doktor Paavo Airola, juhtiv spetsialist dietoloogias ja loodusbioloogias: „…kakskümmend aastat tagasi arvati, et päevane valgunorm on 150 g. kuid täna on ametlikult tunnustatud norm langenud 45 grammini. Miks? Tänu mitmes riigis läbi viidud uuringutele, on nüüd kindlalt teada, et organism ei vaja suurt valgukogust ja et valgu päevanorm on 30-45 g. Valkude liigtarvitus pole mitte ainult mõttetu, vaid toob inimorganismile suurt kahju, veel enam, see võib põhjstada selliseid raskeid haigusi nagu vähk ja südamehaigused. Et saada 45 g valku päevas, pole üldse vajalik liha süüa. Täisväärtuslik taimetoidudieet, mis koosneb teraviljast, kaunviljast, pähklitest, juur- ja puuviljadest, varustab inimest täiel määral vajaliku valgu kogusega“. (Dr. Paavo Airola, “Health Forum”, Vegetarian Times, August 1982, p. 67.). Suur valgusisaldus on iseloomulik piimatoodetele, teraviljadele, kaunviljadele ja pähklitele. Ja näiteks sisaldavad juust, arahhis ja läätsed protsendiliselt rohkem valku kui viinerid, sealiha või biifsteek. Seni arvasid dietoloogid, et täiuslikud valgud (tähendab need, mis sisaldavad kõiki 8 vajalikku aminohapet, mida inimese organism ei tooda) sisalduvad ainult lihas, kalas, munades ja piimatoodetes, ja et kõik taimsed valgud on alaväärtuslikud (ühe või mitme asendamatu aminohappe puudumise tõttu). Kuid uuringud, mis viidi läbi Karolinska Instituudis Rootsis ja Max Planck’i Instituudis Saksamaal, näitasid, et enamus juurvilju, puuvilju, seemneid, pähkleid ja teravilju on täiuslike valkude allikas, pealegi on need organismi poolt kergelmalt omandatavad kui loomsed valgud ja ei sisalda erinevalt loomsetest valkudest toksilisi lisandeid. Küllaldases koguses looduslike toiduainete tarvitamine söögiks välistab võimaluse, et organismil jääb valkudest puudu. Lõppkokkuvõttes ei tohi unustada, et taimne maailm on kõikide teist liiki valkude allikas. Taimetoitlased saavad valku vahetult sellest allikast, mitte “teistest kätest” nagu need, kes söövad taimetoiduliste loomade liha. Valkude liigtarvitamine vähendab inimese töövõimekust. Doktor Irving Fisher Yale´i ülikoolist viis läbi rea eksperimente, milles näitas, et taimetoitlased on kaks korda vastupidavamad kui need, kes söövad liha. Kui ta aga vähendas taimetoitlaste valgu tarbimist 20% võrra, kasvas nende töövõime 33% võrra. [Irving Fisher, “The Influence of Flesh Eating on Endurance”, Yale Medical Journal] Mitmes teises analoogses uuringus tehti kindlaks, et õigesti valitud taimsed toiduained sisaldavad rohkem toitaineid kui liha. Brüsseli ülikooli teadlaste uuringud näitasid aga, et taimetoitlased on suutelised töötama kaks-kolm korda kauem, kui need, kes söövad liha, ja samas nad taastavad oma jõudu kolm korda kiiremini . [J.L. Buttner, A Fleshless Diet: Vegetarianism as a rational dietary, Frederick A. Stokes Company, New York, 1910, p. 131-2.]

1954 aastal viisid grupp Harvardi ülikooli õpetlasi  läbi uuringu, ja selgitasid: kui inimene tarvitab üheaegselt köögivilju, teravilju ja piimatooteid, täidab ta igapäevase valgu normi ülearugi. Nad järeldasid et üpris raske, hoides kinni mitmekesisest taimedieedist, ei ületata seda näitajat. 1972 aastal viis doktor F.Stear läbi isiklikud uuringud taimevalkude kasutamise kohta. Tulemused osutusid hämmastavateks - enamus uuritavatest said üle kahekordse valgunormi. Sellega võeti ära ka "müüdi loomsetest valkudest" aupaiste.